Aastavahetus Itaalias

Aasta viimasel päeval vaatasin tagasi möödunud aastale ja jõudsin tõdemuseni, et oli minu parim ja õnnestunuim aasta. Tegin palju asju esimest korda elus ja täitusid mitmed unistused. 

Aasta algus oli minu jaoks raske. Ei olnud lihtne võtta vastu otsust tulla ära töökohalt, mis mulle ei sobinud. Raske oli sinna maani, kuni lahkumisest teatasin. Sealt edasi ei ole endas kordagi kahelnud. Sain omal nahal tunda ja teada, kui kaua võtab aega otsustamine suurte muutuste tegemiseks.

Kevadel sõitsime autoga 5500 km diagonaalis läbi euroopa. Reis kestis 9 päeva. Nii enne kui ka pärast reisi leidus neid, kelle meelest kiirteedelt midagi ei näe ja kes arvasid, et peale seda autosõidust "kopp ees". Tegelikkuses meile väga meeldis see reis ja autoga sõita, kiirteed meeldisid ka ja koju jõudes hakkasime mõtlema, kuhu järgmisena automatkale minna. Ainus negatiivne asi selle juures on suur kulu bensiinile. Me olime muidugi ise rumalad ka ja käisime teeäärsetes bensiinijaamades, kus on kallim.

Järgnesid sportlikud üritused: esimest korda rattaga suvilasse ja ca 40 km öine orienteerumine. Rattasõit tükk küljest ei võtnud aga 40 km jalgsi mööda metsa küll. Peale seda oli ikka nii paha olla, et kuigi magama läksin vist alles hommikul kell 6, jäin magama alles 8. Paar tundi und ja autoga Tallinnasse. Taastumine võttis paar päeva aega. Ma ise oleks ilmselt isegi katkestanud, kui ma ei oleks olnud matkal ühes meeskonnas oma kõige kangemate sõbrannadega. Tänu nende tahtejõule jõudsime kolmekesi koos ka lauldes lõpuni. Jäime küll viimasteks (va katkestajad) aga tunne oli ikka nagu võitjal. 

Mai kuus proovisin omal nahal mida tähendab toortoitumine. Kui alguses olin natuke skeptiline ja mõtlesin, et kas saab ikka kõhu täis, siis peale jooga (ja toortoidu) laager tõestas, et toortoitumine on väga normaalne asi ja sobiks ka mulle. Ka jooga mõttes oli minu jaoks uus kogemus teha hommikul 1,5 h "trenni" ja alles peale seda süüa. Enesetunne peale kolmepäevast laagrit oli väga hea. Alguses liikusid mürgid ja lihased valutasid aga siis oli energiat palju ja tunne nagu "sipelgad püksis".

Suve meeldejäävaim reis oli kaartiga mööda Eesti saari ja Lätti. Enne ma natuke kartsin merd. Kuna jään ka merehaigeks, siis arvasin, et mingit merereisi ja paadis magamist ma teha ei saa. Paar päeva elu paadis ja tagasi mandrile tulles armastasin merd ja sain teada, et sadamates väike loksumine und ei takista. Nüüd enne jõule sattusin tormise merega Tallinn-Stockholm kruiisile, kui olid 8m lained. Nii halb oli, et ei saanud ennast üldse liigutada. Lained lõid paar korda vastu meie 8nda korruse kajuti akent. Korra keset ööd sõitsime kajutis koos voodiga vastu wc ust. Vähemalt tänu suvisele reisile sain hirmust üle ja suure tormi ajal ei kartnud. Võibolla mängis hirmu puudumises rolli ka see laevast saadud merehaiguse vastane tablett, mis igatepidi tuimaks tegi. 

Aasta kulmineerus kauaoodatud kokanduskursusega New Yorkis French Culinary Institutes, aga sellest olen siia blogisse juba põhjaliku ülevaate teinud.

Aasta lõppu tähistasime šampusega, mille juurde toodi üllatuseks ka austrid. Šampus maksis poole vähem kui Tallinna restoranides ja austrite eest raha ei küsitud. Oli hea päev võtta kokku hea aasta. Niimoodi mägesid vaadates mõtlesingi aastale tagasi ja ka siia blogipostitusse jõudsid need mälestused aastast, mis mulle kõige enam korda läinud. 

Austritele valasime peale šampust ja sidrunimahla. Kuigi nad on suhteliselt koledad, siis sõin ise ka ühe. No kunagi ei või teada, millal midagi maitsema hakkab. 

 

 

Uueks aastaks soovin kõigile julgust proovida uusi asju!