Lobster, sinimerekarbid ja kammkarbid

Kui otsisid sinimerekarpide retsepte siis need on siin (koorega) ja siin.

Tahtsin panna videot, kuidas see lobster üritab kausist plehku panna, aga millegipärast laadimine ei õnnestunud. Niiet näete ainult fotot. Kes külla tuleb, siis küsige viimase päeva videomaterjali.

Viimane koolipäev algas sellega, et mul läks süda pahaks, kui vaatasin lobsteri tapmist. Ilmselt ma olin näost päris kaame, kuna Chef küsis, kas ma hakkan minestama. Mulle ei meeldinud absoluutselt see vaatepilt, kuidas kehavedelikud pritsivad ja närvid tõmblevad. Ka tahvli peal olev päeva ülesannete nimekiri ei olnud kena, kui teiste asjade vahel oli "kill lobster".

Üks huvitav asi, mida lobsterite kohta sain teada on see, et neid saab enne tapmist uinutada. Meie omad olid üpris rahulikud aga kui satub väga aktiivne, siis tuleb selja pealt sõrmega silitada ja niimoodi lobster magama panna. Muidugi siis tuleb kohe söögiks teha, sest kui sa lobsteri uuesti kätte võtad, ärkab ta üles.

Väga imelik on elusolenditest niimoodi mõelda ja rääkida, ometi enamik meist söövad surnud loomi, linde ja kalasid iga päev. Karpidega on lihtsam, sa ei näe otseselt nende kehasid. Mul hakkab praegugi paha, kui sellele mõtlen. Samas ise tegin just õhtusöögiks merekarpe.

Lobsterit tegime americaine/armoricaine kastmega. See on üks kaste, millel on kaks erinevat nimetust. Kastme jaoks kasutasime lisaks meie lobsterile teiste lobsterite kehasid, mida siin saab eraldi osta. 

Kastme sisse läks lisaks lobsterikehadele veel õli, porgandid, sibulad, brandi, valge vein, puljong, tomatid, küüslauk, loorberi leht ja estragon.

Lobsteriga sobib hästi vanill. Tegime vanillikaunaga peale sulavõi. Seda tuleb panna taldrikusse vaid mõned tilgad. Maitsevahe oli suur ja vanilliga variant meeldis mulle rohkem. Lobster ja vanilje on hea kooslus.

Lobsteri lihaga osad keetsime eraldi court bouillonis ja lõpus lisasime kastmele.

Teiseks tegime sinimerekarpe koorekastmes. Kirjutan selle retsepti ka, sest see on väga lihtne ja kiire. Kogused annan umbkaudsed. Tegin ka täna neid ja võib täitsa tunde järgi teha.
Vaja läheb:
sinimerekarbid (retseptis ülejäänud asjad on umbes kahele, niiet osta karbid silma järgi)
1 šarlottsibul
1 küüslauguküüs
pool tassi valget veini
pool tassi rõõska koort
peotäis hakitud peterselli
vajadusel soola, sidrunimahla
Tegutsemisjuhis:

1. Puhasta karbid. Koolis öeldi, et "võitle nendega" ja kisu habe. Loputa külma veega. Kui karp on lahti ja tahad teada, kas ta on elus, siis koputa vastu lauda ja karp peaks ennast kinni panema. Kui on katkine ja ei liigu, siis on surnud ja viska ära.

2. Pane karbid peeneks hakitud küüslaugu, sibula ja valge veiniga kaanega potti. Keera kuumus niisuguseks, et vein hakkab vahutama ja potti tekib aur. Niimoodi auru sees on karbid 2 minutiga lahti ja valmis.

3. Võta karbid potist välja ja keeda vedelikku, et kogus väheneks. Pane karbid kaussi kaane alla ootama. Kui oled poole vedelikust välja keetnud, siis lisa koor ja keeda kuni on sulle sobiv tihedus. Ta peaks jääma selline natuke paksem vedelik, et katab natuke karpe. Lisa hakitud petersell ja vajadusel soola ja sidrunimahla.

4. Lisa karbid kastmele ja söö.

Kolmas toit olid kammkarbid petersellikastme ja spinatiga. Kammkarbis maitsestasime soola ja pipraga ja praadisime. Asja võti on see, et ei tohi liiga kaua praadida. Ääred peavad olema küpsed ja valged aga keskelt selline läbipaistva tooniga. Kui täiesti ära küpsetad, siis nätsutad nagu kummi. 

Need olid parimad sinimerekarbid ja kammkarbid, mida ma olen söönud. Loodan, et kodus õnnestub ka sama hästi.

Viimase koolipäeva muu jutt on eraldi postituses.