Rongisõidud

Täiesti arvestatava osa reisist veedan ma rongis, rongijaamas ja metroos. Iga päev umbes 4-5 tundi. Rongidega on NYC huvitav süsteem - sa saad vaid mõned minutid enne väljumist teada, mis perroonilt su rong väljub.

Pikamaa rongi piletitega on ka siin "vahva" süsteem. Kuukaarte saab osta ainult kalendrikuu kaupa. Nädalakaarte saab osta kehtivusega laupäevast-reedeni. Kusjuures järgmise nädala pileteid hakatakse müüma alles neljapäeval. Niiet kuigi ma reisin igapäevaselt, pean ma ikka piletikassat iga nädal külastama. Eelmisel laupäeval läksin peale lõunat alles rongi peale ja siis oli kassa suletud. Ei saanud nädalakaarti osta. Ei saa aru, miks neil sellised süsteemid on. Vähemalt Manhattani metroo jaoks sain osta kuukaardi.

Kuna siin eriti blonde ei ole ja meie rongis ei ole peale meie ühtegi näinud, siis inimesi huvitab, kust blondid tulevad. Seal kus me elame, on alla veerandi "ameeriklasi" ja ülejäänud jagunevad peamiselt hiinlasteks ja hindudeks. Mõned inimesed isegi on kuulnud, et on olemas selline riik nagu Eesti. Tuleb olla valmis kõikvõimalikeks küsimusteks inflatsiooni, töötuse määra, riigivõla, ekspordi, muu majandusalase teema ja ka poliitika kohta. Kellel on internet, saab kohe võtta kaardi ja vaadata, kus Eesti asub või siis kirjutada endale paberi peale, et kodus vaadata. Enamik kirjutavad Estonia asemel Astonia. Eesti asukoha kohta on küsitud näiteks, kas see asub Ukraina ja Islandi vahel. Kui eesti keelt kuuldakse ja küsitakse kus Eesti asub, siis öeldakse, et kõlab nagu vene keel. Kõige kummalisem asi, mida Euroopa Liidu kohta küsiti, on kas Kanada on Euroopa Liidus. Mees küsis 5 korda, kas ma olen ikka täiesti kindel, et ei ole. Või äkki ikkagi on ja Kanadas on lihtsalt oma raha. Ja kui ma ikkagi arvasin, et ei ole, siis mees kirjutas paber peale "Canada?". Et äkki ma ikkagi ei saa lihtsalt temast aru. 

Nii rongis kui ka koolis küsitakse, kuidas ma oskan rääkida inglise keelt, kui ma ei ela siin. Mõned kohalikud ei räägi absoluutselt inglise keelt. Eile käisin kohalikus "Hiina" toidupoes ja müüjad olid umbkeelsed, samamoodi on taksojuhid umbkeelsed. Inglise keele kõrval teine keel millega tundub, et saaks siin hakkama on hispaania keel. Väga paljud inimesed suhtlevad omavahel hispaania keeles. Täna lilli ostes rääkis müüja minuga hispaania keeles, mina vastu inglise keeles.

Rohkem räägivad muidugi meesterahvad. Seda eriti siis kui on seelik, mitte püksid. Aga üldiselt meie rongiseltskonna moodustavadki linna kontoritööle sõitvad mehed. Kuna enamik räägivad niisama ja küsivadki pigem Eesti asukoha või majanduse kohta, siis üldiselt see rongivestlus sinnapaika jääb. Üks aga küsis, et miks ükski Eesti tüdruk ei ole missivõistlustel kõrgeid kohti saavutanud ja üks vanamees metroos arvas ilmselt, et kuna ma juba olen NYC ja käin ringi kokatarvete kotiga, siis ma võin nädalavahetusel endast 40-50 aastat vanema hallipäise mehe juurde kala praadima minna. Kuna kala ja vein on vanamehe poolt, siis pidi asi täiesti võrdne olema. Süütuna näivad vanainimesed ikka üllatavad. 

Rongisõit on siin selline vabalt kulgev üritus. Kui sa rongi hilinemise tõttu kuhugi hiljaks jääd, siis saad ainult ennast süüdistada, et varasemat rongi ei võtnud. Rongid hilinevad iga päev. Kodupeatuses on nad õigel ajal aga sõit NYC võtab aega iga päev erinevalt. Täna kuulutas linna jõudes eriti rõõmsa häälega rongijuht, et täna hilinesime ainult 2 minutit! See on viimase kahe nädala parim tulemus. Selle nädala hilinemised on olnud vahemikus 10-35 minutit.

Metroojaamad vahel üllatavad. Kui silmad lahti teed, siis näed ka kunsti.