Argipäevast ja muidu reisist

Kuna ei ole veel jõudnud kirjutada midagi igapäevaelust, siis nüüd natukene sellest ka.

Ajakulu on siin hoopis teistmoodi kui Eestis. Sa võid plaanida ükskõik mida, aga läheb ikka nii nagu läheb. Ühele päevale üle ühe või kahe asja planeerida ei tasu. Nädalavahetuseks planeeritud turistiasju ei jõudnud teha. Eile näiteks läksime 11 rongi peale, et jõuda natukene linnapeale enne kui läheme kella kolmeks Queensi lindistama. Me jõudsime ainult sõita metrooga jalutamiskohta, käia ühes poes ja kohe minna uuesti metroo peale. Lindistama jõudsime pool tundi peale kolme, sest ei leidnud kohe õiget maja üles. Tagasi kesklinna jõudsime enne kaheksat, käisime söömas ja jõudsime kümnesele rongile. Endiselt ei olnud võimalik leida kahte tundi, et minna Brooklyni sillale jalutama. Koju jõudsime alles südaööl, sest rongid on siin uskumatute probleemidega. Eile oli mingi probleem elektriliinidega ja rond ei saanud meie peatuses peatuda. Meile pakuti, et sõidaksime lõpp-peatusesse Trentonisse ja tuleksime sealt vastassuunas sõitva rongiga tagasi koju. Ainult ühes suunas ei saanud meie juures peatuda. See oleks võtnud meil kaua ja Trenton on pigem halva mainega linn. Meile rongis öeldi, et kui me sõidaksime mõnikord rongiga Trentonisse, siis näeksime "teist" Ameerikat ka. Praegu oleme näinud ainult "esimest". Suur aitäh meid majutavale perele, kes sõitis poole öö ajal poole tunni kaugusele rongipeatusesse, et me varem koju saaksime. Tulime peatus enne õiget maha ja ootasime seal. Väike fotomeenutus ka sellest, kuidas kaks mõnusat meest aknapeal itsitasid, valged hambad välkumas. Ootasime õues, sest sees oli avatud ainult üks ruum, kus magasid need, kellel mujal magada ei ole.

Ükskõik mis kell õhtul koju jõuan, tuleb hommikuti päris vara tõusta. Kodust lähen välja kell 7. Täna hommikul jäin endast mitteolenevatel põhjustel rongist maha. Läksin järgmise rongiga, mis läheb 15 minutit hiljem. Rong jäi jälle enne NYC seisma ja hilinesime umbes pool tundi. Rongifirma kodulehel peaks olema märge selle kohta, et rongid jäävad hiljaks, aga täna ei olnud ühtegi sõna. Lõpuks jõudsin kooli üleni higisena, sääremarjad peaaegu krampis. Vahepeal pidi küll rahulikult minema, sest peale minu keegi varahommikul metroopeatuses trepijooksu teha ei taha. Rongi pealt maha tulla ma juba oskan - lähen 10 minutit enne saabumist ukse juurde ja kui uksed lahti lähevad siis jooksen. Perroonilt jaama saamiseks tekib tavaliselt tropp, sest üles saab mööda kitsast eskalaatorit. Päris iga päev muidugi ei pea jooksma, ainult siis kui rong hilineb rohkem kui 20 minutit. Proovisin korra tulla ka veel varasema rongiga, aga see päev sõitsid rongid enam-vähem täpselt ja olin koolis tund aega varem, kui vaja. Koju minnes jooksen ka vahel, sest õhtupoole sõidavad kohalikud rongid, mis peatuvad igas peatuses ja vähem on ekspressronge. Vahel on vaja joosta, sest kui ma seda ei tee, on kojujõudmise aeg kuni tund aega hilisem.

Kõik need jooksmised on loomulikult koos kottidega. Kaalusin täna huvi pärast, kui palju reaalselt siis täis seljakott ja kokatarvete kott kaaluvad ja kokku on see 11,3 kilo. See on see "baasvarustus" ilma söögi, joogi ja muude poekottideta. See on kaks 5-liitrist veetünni ja natukene peale. Koolis juba üks tüdruk ütles, et ta on sellepärast juba korduvalt massaažis käinud. Karjäärikursustel on koolis oma lokkerid, mida saavad 24/7 kasutada. Me saame asju hoida ainult päevasel ajal, sest õhtuti ja nädalavahetustel on teised grupid, kes neid kasutavad.

Koolis on selline süsteem, et kui hilined, siis saadetakse koju tagasi. Õnneks meile amatööride grupile on tehtud allahindlus - maksimaalne lubatud hilinemine on 15 minutit. Isegi riietusruumidesse ei pääse tunni ajal sisse, niiet kui jääd hiljaks, siis sa ei saa ka riideid minna vahetama ja kapi juurde. Täpselt 15 minutit peale meie tunni algust sulguvad kuni lõunani lokkeriruumid.

Tänane päev koolis oli ka väga kiire. Arvestades seda, et olin söönud hommikust kell 6.30, oli mul raske pidada vastu poole kaheni. Siis anti 5 minutit laua koristamiseks, lõunasöögiks, vetsus käimiseks ja joogi toomiseks. Tavaliselt nii kiire ei ole, täna sattus lihtsalt niimoodi. Täna isegi korraks läks silmade eest mustaks. Aga sellest olenemata mulle väga meeldib kursusel ja aeg lendab. Sa unustad ära oma füüsilised vajadused. Ei ole olnud veel ühtegi päeva, kus ma oleksin mõelnud, et võiks juba läbi saada.

Ma arvan, et meil on ikkagi lihtsam ja rahulikum kui nendel, kes karjäärikursustel on ja päris restoranitööga ei saa võrreldagi. Ma ei kujuta ette, mis tunne on 13 tundi järjest restoraniköögis töötada, kui sul ei ole isegi aega juua võtta.

Üldiselt olen kooli ja kursusega väga rahul. Lisaks sellele, et chefid on tasemel ja toidud tulevad üli maitsvad, on nad ka niisama kiftid. Hea huumor ja sõbralikkus on iga päev olemas. Kes tahab õppida kokaks või pagariks, siis kindlasti soovitan seda kooli. Karjääriõpe kestab 6 kuud. Niisama kokandushuvilistele on kursuseid alates paarist tunnist kuni kuu ajani. Ma valisin kuuajalise prantsuse köögi tehinilise kursuse.

Niisama reisi nautida olen ka ikka natukene saanud. Mulle on kõige rohkem meeldinud siin katused. Aitäh sellele, kes meid katustele viis. Katustel on väga head vaated, aga sellist fotokat, mis suudaks pimedas ka midagi normaalselt jäädvustada, mul ei ole.

Üks mõnus soojenduslampidega katusebaar on see. Kes NYC satub, siis tasub minna.

Ja nüüd üks pilt sellest, kui rõõmsad me oleme!