Lumised seiklused

Eile hommikul oli külm ja vihmane. Olenemata sellest, et nädal aega oli räägitud laupäevasest lumesajust, ei osanud arvata, et lund nii palju tuleb. Läksime bussiga NYC-st tund aega põhjapoole outlettidesse. Nagu põlised põhjamaalased, arvasime, et lumi ei saa ju olla probleemiks. Kui jalad läksid niiskeks siis oli õige aeg osta kummikud. Poed pidid olema lahti 9ni aga kell 5 hakati osasid poode sulgema. Kell 6 pandi kõik poed kinni. Läksime ka 6 paiku bussijärjekorda aga tunni aja jooksul viidi ära ainult 2 bussitäit inimesi. Tavaolukorras sõidavad bussid kogu aeg, nii palju kui rahvast on. Peale tund aega ootamist sain aru, et niimoodi jätkata ei saa ja külm hakkab mõjuma. Päris palju inimesi murdusid ja läksid järjekorrast ära, sest läbimärgade jalgadega õues lumetormis seista ei ole kaua võimalik. Mitte mingit infot ei osatud anda peale selle, et bussid kindlasti tulevad.

 

Järgmisena läksime ootama ootepaviljoni. Mõtlesin, et parem kaotame oma koha järjekorras aga külmetada ei saa enam. Hädaabitoiduks nautisime šokolaadi-browniet:)

Kuna järgmise tunni aja jooksul ei olnud ühtegi bussi tulnud, otsustasime minna linnakusse tagasi toidumaijja. Läksime sisse ootama, õnneks oli üks söögikoht ka veel lahti kust sai sooja suppi ja magusaid saiu osta. Samal ajal jõudis orgunn sinnamaani, et öeldi valjuhäälditest, et bussi ootavad inimesed võivad minna sisse ootama ja antakse teada, kui bussid tulevad. Päris palju inimesi oli endiselt õues järjekorras ja päris palju istus sees. Kuna mul olid ka teksad lume tõttu märjad, siis käisin WC-s riideid vahetamas. Hea, et olid uued püksid ja sukkpüksid kotist võtta. Alloleval pildil on kellegi märjad püksid lihtsalt kraanikausi ääres vedelemas. Edasi läksime söögimaijja ootama. Oli päris palju rahvast. Osad inimesed sisustasid aega sellega, et imetlesid oma oste. Hea et meie seda ei teinud, sest see oleks oluliselt lühendanud aega, millal kotid kokku saame ja bussile jookseme.

Strateegiliselt tegime valesti paar asja. Esiteks jäime liiga kauaks õue ja nüüd täna peame kodus teki all teed jooma. Teiseks me ikkagi laotasime liiga palju asju lauale laiali ja siis meil võttis mõned sekundid kauem, et asjad kotti panna. Kolmandaks oleks pidanud valima laua väljapääsu lähedale. Siis kui teadustati, et 2 bussi on ees, hüppasin püsti ja haarasin asjad ja panin endam vähem jope selga ja jooksin nii kiiresti kui sain. See jooksmine tasus ära, sest me mahtusime teise bussi peale. Kui ei oleks kiiresti reageerinud ja jooksnud kõikidest inimestest mööda, siis ei tea kui kauaks oleksime pidanud sinna jääma. Järjekordne tõestus, et tuleb hakata jooksmist treenima. Kell oli juba 9 õhtul. Teada ei olnud ka seda, kaua sõit NYC aega võiks võtta. Õnneks meie sõit väga palju kauem ei kestnudki kui tavaliselt. Vastassuunas oli toimunud liiklusõnnetus ja tee oli kinni. Ei kujuta ette millal järgmised bussid kohale jõudsid. Õnneks jõudsime täpselt enda pikamaa rongi peale ja kuigi olime kodust ära olnud juba 17 tundi, saime ikkagi kenasti koju voodisse magama. Olin valmis juba jääma ööbima sinna outlettidesse ja rongijaama ja kuhu iganes. Ostsin vett ja magusat ja hakkasin kirjutama telefoninumbreid üles, sest meie telefonide akud tühjenesid külmas väga kiiresti. 

Kokkuvõttes läks meie õhtu kenasti ja meil sai palju nalja. Kui on hea reisikaaslane, siis on tore ükskõik mis olukorras. Enne bussi minekut jõudsin veel nautida valget laia lund.