Teine nädal Koh Phanganil

Nüüd on kaks nädalat õpetajakoolitust seljataga. See nädal tõusime 5.30, self practice tegime tunniajase kergema kava, peale mida nauli kriya, pranayama ja meditatsioon. Siis kohe teine treenind, mida teeme juhendatult ja kõik koos. Vaheldumisi Rocket 1, Rocket 2, Ashtanga Full Primary ja Rocket 3. Lõpetame 9.30 või 10 ja siis on 2 tundi vaba aega hommiku- ja lõunasöögiks. Siis paar tundi teooriat kuni umbes kella neljani, millal teeme viimase treeningu. Siis on ringis õpetamine - igaüks õpetab ühe asana või õpetad individuaalselt kedagi ja siis on vahetus. Lõpetame 5-6 vahel. Ühesõnaga kes jaksab, saab teha 3 korda päevas joogat. Eile mul sai hommikul 8-9 vahel jaks otsa ja kõht oli ka tühi ja jätsin trenni pooleli ja läksin sööma. Täna ei teinud esimest trenni kaasa, sest tahtsin jõuvarusid koguda teiseks trenniks, mis on Rocket 3 ehk minu jaoks uus asi. Kuigi olin väsinud hommikul, tuli energia sisse ja tegin mõnusa jooga. Enne teist trenni tegime mingit vabatantsu moodi asja ka. Kes on käinud Nia trennis, siis midagi sarnast. Muusika mängib ja kõik liigutavad ennast nagu tunnevad, et hea. See pani vere mõnusalt käima. Täna oli üldse mitmekülgsem päev reede puhul. Tegime paari joogat, mis oli päris hea ja sai tugevaid venitusi teha. Selle kohta isegi minust ja Marlenist pilt. Üldiselt eriti meist pilte ei ole, sest teeme kogu aeg kaasa. 

Täna õppisime ka jump backi ehk seda, kuidas rätsepistest tõsta ennast kätega maast lahti ja viia jalada taha kätekõverduse asendisse. Mul mingi käelihas natuke ära tõmmatud, niiet ei saanud eriti hästi proovida aga rippudes sain ikka teha liigutust. 

Meie laager on küll intensiivne, aga ta on ikkagi üpris vaba. 24 päevase õpetajakoolituse eesmärk on see, et oskaksime õpetada tunniajast kindla kavaga joogatundi. Meil ei ole traditsiooniline Ashtanga. Koolitusel olevad inimesed on erineva tasemega ja üllatuslikult päris paljud ei ole Ashtanga joogat eriti pikalt praktiseerinud vaid teinud mõnda muud joogastiili. Niiet taseme mõttes tunnen, et olen täiesti õiges kohas. 

Elukorraldus on koolitusel osalejatele vaba. Igaüks ise valib endale majutusasutuse ja sööb seal, kus tahab. Meil ei ole mingeid ettekirjutusi toitumise ja elustiili osas. Mina ja Marlen üldiselt oleme ikka hoidnud tervislikku joont. 

Võrreldes esimese nädalaga on väsimus suurem aga elukorraldusega on keha jälle rohkem harjunud. Kõige raskem on see, et sööme alles 4-5 tundi peale ärkamist. See, et peale kella 10-11 sööki järgmine suurem söömine on alles õhtul, ei ole isegi eriti hull. Pausidel ostame banaani ja täna sõime igaks juhuks pähkleid ka, et mingit nõrkust peale ei tuleks. Pausiks antakse 5 või 15 minutit. Me jääme Marleniga suhteliselt iga kord hiljaks. Joogasaal asub mäe peal ja alla kohvikusse kõndimine ja tagasiminek võtavadki koos wc-s käimisega 15 minutit. Banaani ostmise ja söömise ja veepudeli täitmise võrra jääme hiljaks. Eile mul oligi esimest korda väike veepuudus, sest öösel läks vesi pahaks ja hommikul ei olnud midagi kaasa võtta. Vesi pudelis lihtsalt haises. Täna aga on enesetunne jälle väga hea ja mõnus. Üldiselt arvasin, et laager saab raskem olema. Alles nüüd esimesed hommikud, kus on tõesti raske olnud tõusta. Kuna elame kõrvallahes, jalutame hommikuti üle väikse mäe ja naudime merevaadet. Eile hommikul oli esimest korda meri vaikne. 

Ja kui vaadata vasakule, siis ühel teisel päeval oli vaade selline:

Siin lahes toimub meie laager ja on joogainimeste kogunemiskoht. Nendest katustest, mis paistavad vasakul üleval, on kaks meie joogasaalid. See on hea, et ei ole hommikust õhtuni samas ruumis. 

Täna on Tais vana aasta õhtu. Saime märjaks ja põsed valgeks. Teistele visatakse vett (korralik kogus), et pesta maha vana aasta ebaõnn ja anda oma head soovid uueks aastaks. Sellega seoses toimus meie igapäevases hommikusöögikohvikus korralik veesõda. Lapsed ootasid veeämbrite ja veepüstolitega ja võis täitsa märjaks saada. 

Meil on välja kujunenud põhimõtteliselt 2 restorani, kus me sööme. Hommikuti sööme The Sanctuarys, mis on põhiline jooga hotell/restoran ja õhtuti sööme piirkonna parima toiduga restoranis, mis on õnneks meie lahe pool. Ülimõnus on see, et kõik on avatud ja mingeid aknaid ei ole. Esimene nädal istusime veel toolide peal aga see nädal oleme ümber kolinud põrandale. Ülimõnus on peale sööki leiba luusse lasta. Kellele ei meeldiks restoranis põrandal aeleda ja head muusikat ja sooja õhku nautida..

See teine pilt on maavärina õhtust, kus kaks blondiini teevad nalja enda kaasa võetud asjade üle. Pass, rahakott ja see lina, mis mul kaelas on. Neid linasid kasutatakse siin küll kõigeks - tekiks, rätikuks, linaks, kleidiks, seelikuks, abivahendiks joogas...

Täna sain pildile ka enamiku meie grupist.

Elu on siin üldiselt väga rahulik ja mõnus. Elamistingimused on head, kuigi mõned uued harjumused oleme saanud. Näiteks enne ma pesin ennast kogu aeg päris sooja veega. Kuna alguses sooja vett üldse ei olnud, harjusin külmaga ära. Siis hakkas tulema jahedat vett ja leiget ja nüüd paar korda on tulnud isegi sooja vett, mille kohta me kasutame sõna kuum. Kohalikud nimetavad kuumaks kõike, mis ei ole külm. 

Seda me ei ole veel aru saanud, kuidas meie pesu pestakse. Tundub, nagu keedetakse. Kummid pükstel on rikutud ja osad kangad lähevad imelikuks. Samas ise ka pesta ei saa. Esimene kord üritasin trenniriideid pesta käsitsi. Peale 24 tundi, olid riided täpselt sama märjad, kui peale pesemist. Ühesõnaga õhk on niiske ja kuivatada saab ainult otsese päikesevalguse käes. Eelmine nädal oli päris pilves ja vihmane ja nende päevadega "pesumajad" ei tööta.  Kuigi riided kuluvad nüüd oluliselt kiiremini, oleme kohaliku teenusega ikkagi väga rahul. Korralikult tehakse ja kellegi teise riietega sinu asju segamini ei aeta. Ühe korra ainult üritati meile anda hunnikut, mille peal oli mitu paari roosasid stringe.

Üleüldiselt on siin ikka uskumatult mõnus olla. Kord päevas käib suurem paat ja veel ei ole tulnud kordagi pähe soovi paadi peale minna ja ära sõita. Muidugi tahaks seda kõike jagada ja lähedasi siia tuua.