Kohal!

Olemegi Marleniga Koh Phanganil! Esimesed muljed on väga head. Kuigi öö jäi peaaegu vahele, olin esimesel õhtul väga energiline, sest loodus on siin nii ilus ja mereõhk mõnus. Ühesõnaga koht on super.

Kahte sõprade poolt lubatud asja me ei ole veel saanud. Nendeks on kultuurišokk ja kõhulahtisus. Oleme küll juba esimesed päevad söönud kõike „keelatut".

Reis algas 29. märtsi hommikul. Lendasime Helsingisse ja ootasime Bangkoki lendu ca 4 tundi. Tehnilise rikke tõttu istusime lennukis veel 3 tundi. Meil oli päris lõbus ja kuna võileivad, banaanid ja pähklid kotis, ei olnud hullu. Lennujaamas saime kaks blondiini arutada, mis võiks olla ajavahe Bangkokiga ja kui kaua võiks kesta lend. Sellised asjad ei tundunud enne reisi üldse nii olulised, et vääriks uurimist. Lennukis magasime mõned tunnid ja Bangkokis maandusime kohaliku aja järgi 9.30 hommikul. Meie järgmine lend Bangkokist Koh Samuile oli 9.45 ja sellelt oli Simar meid juba internetis liigutanud õhtusele 21.00 lennule, sest see oli esimene võimalikest. Õnneks Bangkoki lennujaam tervitas meid väga sõbralikult ja meil vedas, sest kaks kohta kella üheteistkümnese boardinguga lennule olid jäänud vabaks. Bangkoki-Koh Samui lennud käivad iga poole tunni või tunni tagant ja tundus, et sujuva ja vaba graafikuga. Umbes pool tundi peale õiget aega läksime lennukisse. Koh Samui tervitas meid väga sujuva ja turistisõbraliku vastuvõtuga.

Lennujaamast läksime taksoga meile sobivasse sadamasse, et sõita praamiga Koh Phanganile. Kusjuures taksondus on korraldatud jälle üli mõistlikult – komplekteeritakse inimesed, kes lähevad samma suunda ja sõit algab siis, kui parajasti mõistlik. Lubatud poolest tunnist ootamisest sai tund aga siin ongi ajaarvamine palju vabab.

Pildil on Marlen pannkooki ostmas Koh Samuil uhes sadamas. Megahead nutellaga pannkooki sain seal. Olime seal sadamas 2 tundi ja ootasime oma praami ja meie juurde tuli uks noormees ja palus oma kotti valvata. Parast kui hakkasime raakima, et kust parit oleme, tuli valja, et tema on ka Eestist. Normaalne kokkusattumus, et 3 ainsat inimest seal sadamas olid sellel hetkel Eestist.

Koh Phanganil on liikumisvahendiks takso-paadid. Saar on mägine ja äärtes on liivarandade jupid, mis kõik omavahel teedega ühendatud ei ole. Meie oma on siis üks sellistest, kuhu tuleb paadiga minna. Siia tulijad peaks arvestama, et paadi peal saab marjaks ja astuda saab ikka ainult vette ja siis rannale. Merevesi on muidugi vaga soe:)

Piltidel on The Sanctuary restoran ja rand, kuhu me randusime.

Loomulikult ei olnud me reserveerinud majutust, et kohapeal ikka oma silmaga üle vaadata variandid. Kohapeal selgus muidugi, et ega The Sanctuarys üldse mingeid variante ei ole ja siis pidime kõrvalasuvaid majutusi uurima. Sellega läks isegi hästi, sest saime esimeseks nädalaks toa kenasst hotelli kõrvallahes, kuhu muidu võibolla ei oleks isegi läinud. Olin enne juba vaadanud seda hotelli netist, aga mu uurivale emailile vastati, et The Sanctuarysse (kus on meil jooga), saab ainult paadiga. Õnneks saab ikka jala ka üle mäenurga minna. Koht üleüldse ja mõlemad lahed on väga ilusad. Saarel ei ole elektrikaablit toodud ja elektrit saame generaatorist. Ilmselt siis seoses sellega oli esimesel õhtul ka üleüldine elektrikatkestus. See hakkas loomulikult täpselt siis, kui me tahtsime pesema minna. Pesime kenasti juukseid külma veega, sest ei saanud täpselt aru, mis kellaaegadel siin soe vesi on. Siiamaani ei ole veel soojale veele peale sattunud. Pidi olema õhtul alates 18.30 aga 21.00, kui elekter tuli tagasi, seda igal juhul enam ei olnud. Õnneks siin õhtul oli temperatuur nii sees kui väljas 28 kraadi ja külm vesi oli täiesti talutav ja voib ka kiljudes pesemas kaia.

Jargmisel oosel tuli aikesetorm ja siiamaani ongi olnud suhteliselt vihmane. Vihma sadas loomulikult tuppa sisse ka. Samas tunne on nagu oiges lounamaa metsas olema peabki. Tana hommikul sadas monusalt vihma ja igasugused lounamaa linnud laulsid. Jooga hakkab see nadal kell 6.30 ja alates jargmisest kell 6.00. Paevad on tihedad, kaks treeningut paevas ja vahepeal veel opime. Tana oli ainuke paus kell 9-11, mil pidime sooma nii hommikui kui ka lounasoogi. Pealelounal teeme teise treeningu ja enne seda ei saa suua. Banaani ikka votsime tana.

Puhtust osatakse hoida ja jalanõudega kuhugi sisse ei minda (hotelli registratuuri, kohvikusse, poodi). Vetsud on palju puhtamad enamasti, kui oleksin oodanud. Erinevalt Eestist, on siin metsas amblikuvorgud ja koik ara koristatud. Natuke putukaid ja vaikesi usse ikka tuleb sisse aga ei midagi minu jaoks hullu. Ei olegi veel kuskil kiljunud peale kulma vee all kaimise. Meie kursusekaaslane juba iguaani ka nagi siin aga meie veel ei ole kokku jooksnud nende loomadega. Uldiselt turnime metsaradu pidi paris palju. Meil on vaja minna joogasaalidesse ja ule mae teise lahe aarde, kus meie selle nadala hotell.

Kuna inimeste kohta on ka palju uuritud, siis natuke jagan muljeid. Meie kursusel on 15 inimest, 4 neist mehed. Enamik ingliskeelsetest riikidest nagu USA, Suurbritannia ja Austraalia. Siin toimub peale meie laagri veel palju jooga, meditatsiooni, massaazi, tai chi ja poksi koolitusi ja treeninguid. Lisaks tundub, et siin moned hipid niisama on ka. Ikka Bob Marley stiilis muusika, riided ja embleemid. Koikidele sellistele hipidele lisaks on siia sattunud ka moned paris tavalised suurte kohtudega turistid, kes hommikul inglise hommikusooki tellivad.

Meie soome siin ikka kohalikku kraami. Puuviljasalateid ja Tai roogasid. Pildil Raw Pad Thai. Soe on ka muidugi hea. Karrisid, wrape ja muid taimetoite oleme joudnud ka proovida ja vaga head on.

Ja lopetuseks - miks me uldse siia tulime. Kuni 24. aprillini on Ashtanga jooga opetaja koolitus 200h ja peale seda teeme veel nadala Rocket joogat. Kodus tagasi 3. mail.

Tapitahti tai internetipunktis ei ole. Osa juttu kirjutatud laptopiga valmis aga kuna mul aku ei toota siis wifisse ei tulnud.